Deziree lugu
Dezireega kohtusime esmakordselt 2013. aastal. Ta oli üks esimestest lastest, keda K. Desikacahriga vastu võtsime. Väike armas tüdruk. Klassijuhataja saatis ta meie juurde, kuna tal olid probleemid tähelepanu, keskendumise ja tasakaaluga ning käed ei töötanud korralikult.
Algus oli raske. Saime teha ühe harjutuse, kui tema tähelepanu oli kadunud ning tuli uuesti rääkida, et nüüd teeme seda harjutust. Kõik võttis meeletult kaua aega. Tasapisi suutis tüdruk rohkem harjutusi teha, tähelepanu ja keskendumine läksid paremaks, tasakaal paranes.
Esimeseks suureks murranguks oli see, kui ühel hetkel olid Deziree käed nii tugevad, et ta suutis end nendel hoida. See oli talle harjumatu ja väljakutseks sai oma keha usaldama õppimine. Kirjutamine oli ikka raske. Käed väsisid ära.
Ühel kohtumisel tuli välja, et Dezireel ei lähe koolis üldse hästi. Ta ei oska ikka veel lugeda, kirjutada ning ei mõista matemaatikat. See oli 2017 aastal, Deziree oli siis 12 aastane. Otsustasin joogateraapia põimida õpiabiga. Selleks ajaks suutis tüdruk keskendudajärjestterve 60 minutilise tunni (teine murrang). Pidime küll vahetama teemasid: tähed, kirjutamine, numbrid. Kirjutamisel kasutasime klaviatuuri. Algus oli vaevaline, tähed ei seisnud meeles ja kogu protsess oli väga aeglane. Vanemate tugi oli suur ja kodus tehti kõvasti tööd. Samuti toetas meid Deziree õpetaja Galina, kes käis vaatamas, kuidas ma teda täpselt õpetan ja rakendas seda ka koolitunnis. Tüdruk õppis lugema ning kalkulaatoril liitma ja lahutama (kolmas murrang). Deziree loeb ilma vastu vaidlemata talle lugemiseks antud lühikesi jutukesi, ka esimesed raamatud on ise läbi loetud. Hea meelega lahendab Deziree ema koostatud arvutusülesandeid (liitmine- lahutamine).
2018 aastal avastas Deziree, et saab päris oma mõtteid kirja panna. See oli tema jaoks midagi täiesti uut. Olime harjutanud lühikeste jutukeste kirjutamist, nüüd sai ta üles kirjutada lauseid päris oma elust.
2019 tutvustasime jagamist ja korrutamist.
2020 kohtus Deziree oma pikaaegse õpetaja K. Desikachariga Eestis. Õpetaja koostas talle uhiuue praktika, mida Deziree nüüd juba täiesti iseseisvalt teeb.
Deziree on olnud minu ja K.Desikachari pikaajaline õpilane, seega hea näide sellest, kuidas joogateraapia töötab. Kui tema tähelepanu ja keskendumine paremaks muutusid, avanesid ka uued võimalused õppimises. Deziree lugu on samuti hea näide sellest, et kunagi pole liiga hilja. Abi peab lihtsalt õige olema. Kogu selle aja vältel kohtus Deziree regulaarselt K.Desikachariga.
Deziree õpib Vodja Individuaalõppekeskuses.
Minul on olnud suur rõõm ja au olla Deziree ning terve tema pere teekaaslane. Meist on saanud sõbrad.
Katri Kaldaru
Deziree ema: „ Olen südamest tänulik õpetaja Katrile ja Kausthub Desikacharile meie Dezireele suure pühendumusega jagatud õpetuste eest! Loodetavasti meie koostöö jätkub.“
Jane
Oktoober 2020
Erki lugu
Erkiga kohtusime 2012 aastal. Tol ajal olin joogateraapias väga roheline. Oleme Erkiga selles mõttes koos kasvanud. Tegin koostööd joogaterapeut K. Desikachariga, kelle vastuvõtule Erki klassijuhataja ta saatis (2013). Minu ülesandeks oli kohtumised tõlkida, praktikad selgeks õpetada ja pakkuda peredele tuge. Alguses Erki ei rääkinud, oli väga ebakindel ja kartis hirmsasti vigu teha. Viimane tunne tegi ta väga ärevaks ja seetõttu oli teda ka raske õpetada. Mida ärevamaks ta muutus, seda rohkem tegi ta vigu ja see oli nagu nõiaring. Alustasime lihtsatest asanatest. Tähelepanu ja enesekindluse kasvades lisandus sinna mantra. Mingil hetkel rääkis ema, et Erki on laulma hakanud. Ta osales ka jooga päevalaagrites, kus tema ema viis läbi mõnd töötuba. 2016 oli esimene kord, kus ta osales ööbimisega laagris ilma emata. Kõik näis minevat õiges suunas. Siis selgus, et Erkil ei lähe koolis hästi ja seal on tekkinud konflikt. See andis talle tagasilöögi ja mõjus halvasti enesekindlusele ja iseseisvusele. Sellest hoolimata oli selge, et probleemid, millega Erki meie juures alustas on sedavõrd seljatatud, et nüüd saab suuremat tähelepanu pöörata õppimisele. Eesti keelega oli kõige raskem, kuna mitterääkiv laps ei küsi ju sõnade tähendust. Leppisime kokku, et Erki kirjutab kõik sõnad üles (mõnd teksti lugedes), mille tähendust ta ei tea ja ema selgitab talle hiljem. Kooliga läks asi vahepeal nii kriitiliseks, et Erki jäi koduõppele. Sel ajal käis ta igal nädalal Rakveres nn. kombineeritud tunnis, kus õppis ära sanskriti tähtede hääldamise ja veedade laulmise (mõistuse, tähelepanu, keskendumise, enesekindluse arendamiseks). K. Desikachariga kohtus 1-2 korda aastas. Koduõppest oli nii palju kasu, et Erki jättis koolis ühe klassi vahele. Möödus veel üks aasta, kus prooviti kohaliku erakooliga koostööd saavutada, aga see ei õnnestunud. Kuna Erki pere elab maal, siis neil ei õnnestunudki leida mitte ühtegi kooli, kes oleks nende koduõppe varianti aksepteerinud ja ema õpetas poega ise. Väga hästi õpetas, sest Erki täitis järgmise klassi nõuded ja alustab sel sügisel uues koolis. Samuti hakkas Erki õppima inglise keelt, kunsti ja täiskasvanute veedamantraid. Tänaseks päevaks on ta nii tugev, et teda on võimalik õpetada nagu täiskasvanut. Kui rääkida vaimsest enesearengust, siis saab ta iseendast paremini aru, kui enamik inimesi ja oskab ennast ise aidata. Ta tegeleb oma sisemuses teemadega, mis lööksid verest välja nii mõnegi lugupeetud härra.
Erki on üks pikaajalistest õpilastest, jooga mõistes jõudnud väga kaugele ja sel aastal vaimselt tugevasti avanenud.
August 2020
Erki ema on meie koolis kogemusnõustaja.
